Täna oli väga mõnus tallipäev, sest kõik tunnid toimusid tallis. Meie päev algas sellega, et läksime õpilaste talli korda looma- korjasime naelu, lauajuppe, kes pühkis põrandaid, tegi bokse. Mina isiklikult korjasin naelu, tassisin tühjadesse boksidesse turvast, korjasin lauajuppe ja muud nipet-näpet. Tegelikult oleks me päev pidanud algama üldse ratsutamisega, aga kuna Reet käis Heimtalis hobuseid laadimas, tegime muud kasulikku.

Ootasime siis Reeta ja hobuseid ja kui kuulsime talli klassiruumist mingit suurt müra, saime aru, et hobuveok tuli. Tuli 5 hobust, kellest kolm olid ka eelmine õppeaasta meil. Vanad tulijad on Oktett, Pikee ja Reps, uued aga Via Pepsi ja Pianoola. Mina olin see õnnelik, kes sai jälle Okteti maha laadida(eelmine aasta sain ka). Ma ei tundnud teda äragi, küsisin, et kes see on. Grete vaatas jalga ja sai valge piirde järgi aru, kellega tegemist. Ta on väga heledaks läinud, aga sama armsa oleku ja näoga. Pianoola õnnetuke oli ennast kuidagi lõhki tõmmanud. Nagu ma aru sain, siis esimest korda üldse sõidutati teda. Silmalau peal oli selline pindmine kriimustus, aga silma all oli sügav haav, mis vajas õmblemist. Kutsutigi kohale keegi Ülo(uurin esimesel võimalusel ta kohta rohkem, et kes on ja millega tegeleb), kes uuris ja puhastas, tegi süsti ja asus õmblema. Mina aitasin teda niipalju, et hoidsin mingit alust, kus ta hoidis kääre ja nõela. Pianoola oli väga tubli ja paraneb juba.

Peale "ratsutamistunde" algasid ratsastamistunnid. Mina, Maris ja Kerli E.(edaspidi Kerli, sest teine Kerli ei ole nagunii ratsastamises) tegelesime Sonetiga. Mina tegin kordet koos Marisega, selline tiimitöö. Maris hoidis piitsa ja utsitas teda tagant. Algul oli keeruline, aga hiljem tuli see meil hästi välja. Kerli kõõlus ja oli seljas tal. Tegime ka traavi. Oi see Sonett oli ikka tubli. Vahest vajus küll sisse õlaga, aga see on noore hobuse puhul normaalne, kuna ühel küljel oli tal aed, mis teda nö toetas ja kui aeda polnud, vajus ta ära. Aga säärele ja ratsmetele reageeris väga hästi ja teadis, mida mis tähendab. Väga oluline ongi mõlemad asjad korralikult selgeks teha, et ta aru saaks, mis on mille jaoks. Säär on see, mis teda edasi ajab ja ratse peaks olema see, mis teda tagasi võtab.

Järgmine hobune oli Harbat, kellega tegelesime mina, Grete ja Helen. Mina kordetasin, Grete oli piitsaga ja Helen läks selga, kui aeg käes. Ta oli mu meelest samuti väga tubli. Mõlemaga on muidugi selliseid asju tehtud, nagu me tegime. Isegi galoppi maneežis lahtiselt. Aga me mingilmääral käitusime nende mõlemaga nii, nagu oleks nad täiesti "uustulnukad". Väga tore oli nendega tegeleda.

Kuna peale neid kahte jäi aega veel üle, rääkis Reet meile sellest, mis toimub hobusega, kui ta kaarel liigub ja kuidas teda kaela sirutama saada, noorhobuste koha pealt siis ja palju muud. Väga palju huvitavat, mis kahjuks meelde kõik ei jää. Aga muidugi saame me erinevaid materjale, mille abil veel targemaks saame! Tunni lõppedes rääkisime veel homsest päevast, et mis hobused sisse tulevad(trenni) ja oligi kõik.