7.september

Päev algas inglise keelega, kus me tegime põhimõtteliselt sama, mida eile ja lugesime oma jutte ette, mida kodus tegema pidime. Raamat, mida täna lugemiseks valisin, oli sama, mida eile lugesin. See tundus väga hea ja seal kasutatakse huvitavaid väljendeid. Raamatu autor on W.H. Walter ja raamat on "The right way to ride a horse".

Peale inglise keelt hakkas rohumaaviljelus, esimesed tunnid üldse. See on üks aine, mis mulle väga meeldib. See on nii huvitav ja samas tean selle kohta üpriski palju ja siis on hea kaasa rääkida ja arutada õpetajaga. Ootan juba neid tunde!!

Kell sai nii palju, et tuli lõunale minna ja peale seda algasid ratsutamistunnid. Mina pidin algul Cupitoga minema ja tõin ta juba sisse ka. AGA, kuna ta on noor ja tahab palju minema vedada ratsanikku, siis seekord pidin loobuma temaga sõitmisest, sest mu sõrmed on veel päris valusad "võitlemiseks". Sain Iskraga sõita. Ta oli väga mõnus, tegime traavis serpatiine ja diagonaale. Mingi aja pärast tegime 15m galopi volte.

Niii, jõudis siis hüppamise aeg kätte. Meil oli kolm takistust, 2 lattaeda ja 1 okser.

Midagi sellist. Vasakul olev on see esimene lattaed.
Algul tulime paremast jalast ühte lattaeda- Iskra oli super! Paar korda seda takistust ja teisest jalast ka korra ja siis tulime paremast jalast okserit, 2 korda üksiku takistusena- Iskra oli nagu lennuk mu jalge vahel. 1 korra jäi natuke kaugeks ja tõukas suht kaugelt ära, sellise lennuga ja ma natuke vajusin ette, aga kõik oli hea. Siis tulime esimest lattaeda paremast jalast, siis okser paremast jalast, siis vasakule teist lattaeda, mida Iskra ei olnud nõus hüppama. Kuskil ala 10 korda tõmbas paremale ära. Aga noh, ta natuke ongi selline, aga ma ise ka süüdi. Tulin sammus takistuse ette, siis oli kõik ok, aga galopis olin ma veidi aeglane ja tulin natuke viltu ja sellepärast ei tahtnud ta ka hüpata. Lõpuks sain end korda ja siis ta tuli üle kah. Muidu jäin endaga rahule. Hüpped olid ilusad, puhtad, läksin ise kaasa ilusti. Iskra oli ka super, pole teda sellisena ennem näinud.. Meenutan eelmist aastat, kus ma nägin, kuidas ta oma kitsekaid tegi ja väga liikuda ei tahtnud. Nüüd on lugu hoopis teine mõne koha pealt.

Saigi trenn siis läbi, korjasime takistused kokku ja liikusime kodu poole.